Alumiinium{0}}plastkile ehituslikud saladused
Alumiinium-plastkilest pakkekotid meenutavad võileiba: välimine kaitsev plastkile (umbes 40 μm), keskmine alumiiniumfoolium (6-12 μm) ja sisemine kuumusega{11}}suletud plastkiht. Alumiiniumisisalduse määrab alumiiniumikihi paksus. Tavalistes toidupakendites kasutatav alumiiniumfoolium on ligikaudu 9 μm paksune, moodustades 5–10% materjali kogukaalust. Selle põhjal on teoreetiline alumiiniumisisaldus ühes naela (500 grammi) alumiiniumplastkiles ligikaudu 25-50 grammi.
Lõhe teooria ja praktika vahel
Laboritingimustes saab ühest kilost alumiinium-plastkilest keemilise lahustamise teel eraldada ligikaudu 45 grammi alumiiniumi (puhtusaste 99%). Kuid tegeliku ringlussevõtu korral:
Mehaaniline eraldamine jätab plastikule 15%-20% alumiiniumijääki.
Kõrgel-temperatuuril sulamine võib põhjustada 5–8% oksüdatsioonikadu.
Lisandite saastumine vähendab efektiivset taastumismäära umbes 70% -ni.
Lõppkokkuvõttes on tegelik saadav alumiiniumi kogus ligikaudu 18–35 grammi.
Ringlussevõtu majanduslikud kaalutlused
Praegu on ringlussevõetud alumiiniumi hind ligikaudu 15 jüaani/kg. Ühest alumiinium-plastkilest ekstraheeritud alumiiniumi väärtus on ligikaudu 0,3–0,5 jüaani. Töötlemiskulud peavad olema tasakaalustatud:
Keemiline meetod: töötlemiskulu umbes 8 jüaani kilogrammi kohta
Füüsiline meetod: suur investeering seadmetesse, kuid madal pikaajaline{0}}kulu
Segajäätmete sorteerimine suurendab kadusid 10%-15%.
